Книги, похожие на «Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine»

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.

Mihkel Tiksi omaelulooline romaan kõneleb elust, rõõmudest ja raskustest, mida on autorile pakkunud Krimm. See on mõtteline järg tema eelmistele ta enda elu kujutavatele romaanidele.Koduste jamade käest Krimmi nostalgiareisile läinud Vanamees jääb endalegi ootamatult Musta mere äärde elama ja kinnisvaraäri ajama. Algab viiekümne kolme aastase mehe kolmas noorus, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Kui elu võõrsil ja kodus lõpuks laabuma hakkab, kerkivad Kiievis Maidanile barrikaadid. Kuid miski ei ennusta veel, et Vanamees teist korda elus Vene okupatsiooni kätte satub. Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistluse võitnud teos.

Cornwall, 1798–1799Ross Poldark istub Truro ringkonna esindajana parlamendis ning jagab oma aega Londoni ja Cornwalli vahel, süda lõhestatud kahetistest tunnetest Demelza vastu.Tema ja George Warleggani vana vaen hõõgub endiselt, nagu ka Morwenna ning Demelza venna Drake’i salajane armastus.Enne uue sajandi koidikut ühendab George’i ja Rossi kaotus, mis on suurem kui nende vastasseis, ning Morwennat ja Drake’i tragöödia, mis annab neile uut lootust.