Книги, похожие на «Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine»

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada.Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.

Kui ema kahtlastel asjaoludel ootamatult sureb, jääb Normaihuüksi maailma. Kogu elu on neid sugulussidemetest tihedamalt sidunud uskumatusaladus. Tänu looduse vingerpussile on Normat õnnistatud ja neetudüleloomulike võimetega, mis avalduvad eelkõige ebaloomulikult kiiresjuuksekasvus. Norma juuksed reageerivad väikseimalegi meeleolumuutusele ningema arvab, et enesekaitseks on nad võimelised kõigeks, ka mõrvaks. Kogu eluon Norma ema, Anita, teinud kõik, et saladust varjata ja kaitsta tütartohtliku tähelepanu eest. Pärast ema surma leiab Norma tõendeid, mis lasevadaimata, et Anita teadis tütre üleloomulike võimete põhjustest nii mõndagi,mida Norma ei teadnud. Norma otsustab välja selgitada, kes on süüdi ema surmas, ja läheb töölejuuksurisalongi, kus Anita enne surma töötas. Salongi omanikul on aga tüdrukupalkamiseks põhjus, mida Norma aimatagi ei oska. Selgub, et ilusate juustevarjus aetakse hoopis süngemat äri ning Norma satub pettusest ja paranoiastküllastunud maailma, mis sunnib teda võitlema oma elu ja vabaduse – ja tõeeest.Sofi Oksase „Norma“ on sünge perekonnadraama, kus reaalsus on uskumatumkui fantaasia.

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

Warlegganitele sünnib – pärast seda, kui Elizabeth just kuuvarjutuse ajal trepil kukub – enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine.Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu tormilisi, äärepealt lahkuminekuga päädinud sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga.Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda, kui sinna kanti ilmuvad tööd otsima Demelza metodistidest vennad Sam ja Drake ning viimasel sugeneb sõprus Elizabethi sugulase, Trenwithi Geoffrey Charlesi kasvatajannaks kutsutud Morwenna Chynowethiga. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ning George teab, et on andnud vastasele hävitava löögi, aga ometi on Agathal rauas veel üks kuul.Rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed on allutanud endale peaaegu kogu Euroopa ja Inglismaal, kes ei soovi alla vanduda, tuleb kas võidelda või surra.Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning kui Cornwallis paguluses viibivad Prantsuse aristokraadid hakkavad ette valmistama kuningriiklaste dessanti, et Bourbonid jälle võimule aidata, otsustab Ross sõita sõprusest ja tänutundest aetuna nendega kaasa, et proovida Dwight vabastada.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».