Книги, похожие на «Jocelyn Parks, Unistuste purje all»

Fakt, et Teil on kaabu peas, annab Teile vaieldamatu voli nende üle, kellel pole. Tristan BernardÜhel õhtul satub restoranis keskpärase ja rahulolematu arveametniku kõrvallauda president François Mitterrand, kes lahkudes unustab maha oma musta viltkaabu. Presidendi hajameelsusest saab alguse pöörane sündmusteahel, mille käigus kaabu „läheb rändama“ ja lööb segamini lootusetu armukese rollis oleva noore naise, inspiratsiooni kaotanud parfüümimeistri ja igasuguste veendumusteta konservatiivi elu.Autor mõtleb mustkunstnikuna välja sündmuste uskumatuid keerdkäike, vaatleb muheledes erinevate inimeste toimetamisi ja maalib kokkuvõttes tõetruu ja detailirohke pildi 1980. aastate Prantsusmaast.Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor. Eesti keeles on temalt ilmunud „Punase märkmikuga naine“ (2020).

Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

«Puuviljanoppijad» kuulub kirjaniku romaaniloomingu algperioodi. Teose esimene osa jutustab hooajatööliste orjalikust vaevanägemisest ameeriklasest farmeri puuvillaväljadel, mis neile ei anna midagi peale kõige viletsama peatoiduse ja kaltsude; koristustööde lõpul ei jätku kõigil sõidurahagi uue töökoha otsimiseks, nii et kahel mehel tuleb pidada piisava summa saamiseks surmajuhtumiga lõppevat «indiaani duelli». Raamatu teises osas näeme peakangelast Galesi pagaritööstuses; siingi on tingimused lausa talumatud ja otse kisendavad otsustavate muudatuste järele. Nende sissejuhatusena elame kaasa kelnerite edukale streigile. Teose lõpposas tegutseb Gales suure veisekarja saatjana sadade kilomeetrie taha, neilt eredalt kirjutatud lehekülgedelt õhkub võltsimatut avaruse- ja vabadusetunnet, autori suurt armastust looduse vastu, tema kõikehõlmavat humanismi.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]