Книги, похожие на «Mehis Heinsaar, Ülikond»

Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.

See on autori esimene novellikogumik, milles on 10 erinevat lugu. Kõik lood on elulistel ja mehe ning naise vahelist suhtlust lahkavad. Autori kirjastiil on huvitav ja detailne, mis loob lugejale kergelt tervikliku pildi toimuvast. Enamus lugudest on kurva lõpuga, lahates tihti ühepoolse armastuse või paari lahkumineku tagamaid. Raamat ei ole soovituslik alla 16-aastastele noortele ja lastele.

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.