Книги, похожие на «Билл Брайсон, Ülestähendusi väikeselt saarelt»

Mere ja muinasjuttude linnHaapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo

Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi.Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.

Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.