Книги, похожие на «Enn Vetemaa, Üleõlapilguheit»

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Nikolajevna Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed, kohati subjektiivsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast päri tütarlaps jõudis Moskvasse, hakkas elama kuulsas kirjanike majas ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse.Ta on ravinud Hruštšovi, Brežnevit ja Gromõkot, tema patsiendid on olnud Stalin, marssalid Žukov, Rokossovski, Vassilevski, näitlejad Jablotškina, Aleinikov, helilooja Šostakovitš, lauljad Lemešev ja Reizen, kirjanikud Šolohhov ja Tvardovski ning ka paljud nn Kremli naised ja tütred. Ta viibis Sergei Koroljovi ja paljude teiste tuntud inimeste juures nende elu viimastel minutitel.Raamatu vahendusel on lugejatel võimalus tutvuda Nõukogude riigi juhtide ja eliidi elu salajase poolega esmasest allikast, inimese käest, kelle jaoks see oli kogu tema elu.

Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida.Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu.Toomas Kümmel

Johannes Käis (1885-1950) oli Eesti 1920.-1930. aastate silmapaistvam pedagoog, siinse kooliuuendusliku pedagoogilise mõtte arendaja, kooliuuendusliikumise tegelik juht ning võitleja demokraatliku koolikorralduse eest. Käesolevasse valimikku on koondatud J. Käisi töid kooliuuenduse põhimõtteliste ja hariduspoliitika küsimuste kohta, toonitades Võru Õpetajate Seminari erilist tähtsust autori eluloos. Välditud on puhtmetoodilisi ainejuhendeid, seetõttu on osa töid esitatud kärbitult.

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.