Книги, похожие на «Charles de Coster, Ulenspiegel ja Lamme Goezdak»

Elu ja surma vahel on raamatukogu. Sellest kesköö raamatukogust leiabki end Nora Seed: talle on antud võimalus teha oma elus muudatusi. Seni on see olnud õnnetu ja tulvil kahetsust. Nora arvab, et on kõiki alt vedanud, sealhulgas iseennast.Siinsetel riiulitel olevad raamatud võimaldavad Noral elada nii, nagu oleks ta teinud teistsugused valikud. Ühe vana sõbra abiga asub Nora tühistama kõike, mida on kunagi kahetsenud, ja otsima täiuslikku elu. Paraku ei lähe asjad alati nõnda, nagu ta ette kujutab, ning õige pea seavad tema valikud nii raamatu­kogu kui tema enda suurde ohtu.

Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.

Jätkub esimesest raamatust tuntud tegelaste elukäigu jälgimine, keskseks kujuks tõuseb seekord psühhiaater dr. Karl Moorits. Süžee põhiliini kõrval on oluline tähtsus paljudel ekskurssidel mitmesugustesse loodusteaduste valdkondadesse jm., kusjuures välja jõutakse Mateeria ja Vaimu komplitseeritud suheteni.[…]“Sul on hysteria naturalis,” kuulutas Karl. Kuulutas seda miskipärast karmilt ja süüdistavalt.“Muidugi mõista,” vastas tädi tõsiselt. Ning tegi siis täiesti ootamatult Karlile silma.See, kuidas ta seal istus, jälle uhke nagu Seeba kuninganna, mis sest, et ta uhkeid pitsidega aluspükse viiv tagasi terve ilm oleks võinud imetleda, jälle tähtsust ja enesekindlust täis, ajas Karlile naeru peale:“Oled ikka üks va…” Milline “va” – see jäi Karlil ütlemata.[…]

„Taluvuse karikas“ on järg raamatutele „Kreeklase armuke“, „Kättemaksu ballaad“ ja „Ahvatluse ingel“.Peategelane on noor naine Lissandra, kelle elu pärast oma uude korterisse kolimist täielikult muutub. Keerulised suhted ja sõprus narkokurjategijast naabrimehega saavad osaks tema argipäevast. Ootamatult leitakse aga Christos surnuna ja Lissi ei suuda otsustada, kas rääkida politseile oma kahtlustest. Ta on nimelt kindel, et teab, kes on mõrvar.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).