Книги, похожие на «Charles de Coster, Ulenspiegel ja Lamme Goezdak»

See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – „vana hipi”, „metsjeesus” ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata.

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

Kaplinnas on keegi valinud mõrvarelvaks iseäralikusajandivanuse Saksa sõjaväepüstoli, mille igivanad kuulid lömastavad liha jaluid. Tapetuna leitakse kolm meest, kellel pole üksteisega pealtnäha midagiühist, ja jõhkrate mõrvade jätkuv ahel viib kogu linna kabuhirmu äärele.Lisaks on keegi hakanud linnas röövima panku. Kas nende mõrvade ja röövidetaga on sama inimene? Vastuseid asub teadmatuses kobades otsima alkoholilembene,ülekaaluline ja depressiivne kapten Mat Joubert, ning seda juurdluses, misvõib tema jaoks olla niisama hästi viimane võimalus päästa ka iseendlõplikust allakäiguspiraalist.SURNUD ENNE SURMA on haarav ja üllatav põnevuslugu hingehädade allkannatavast detektiivist, kes on kindlalt otsustanud üles otsida see miski, misühendab sama käe läbi surnud täiesti erinevaid inimesi. Paralleelselt sellejuhtumiga on Joubert otsustanud oma elu ohjad ka ise kätte võtta. Deon Meyer elab Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinna lähedal. Ta armastabkirglikult mootorrattasõitu, muusikat, lugemist, söögivalmistamist ja ragbit.2008. lõpetas ta töötamise BMW Motorradi tootemärgistrateegia nõustajana jaon nüüd täiskohaga kirjanik. Deon Meyer on ilmutanud üle kümne raamatu.Need on pälvinud arvustajate kiituse kogu maailmas ning kogunud enda ümberpaljurahvuselise austajaskonna. Tema afrikaani keeles kirjutatud loomingut ontõlgitud kahekümne kaheksasse keelde.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”

Oskar Lutsu lühiromaan, «Kevade» järg