Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Üle suure vee»

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Romaan algab idüllilises miljöös, kui äsja abiellunud Paul ja Elisabeth Delroze jõuavad pulmakingiks saadud Ornequini lossi, mis asub mõne kilomeetri kaugusel toonasest Saksa piirist. Selle lossi lähedal on kunagi aastate eest mõrvatud Pauli isa. On 30. juuli 1914.Äkki saabunud sõjakeerises kistakse noored lahku. Paul astub sõjaväkke, Elisabeth satub vaenlase kätte. Paulil tuleb nüüd astuda vastu oma kodumaa vaenlastele, samas püüab ta leida oma naist. Võitluste käigus kohtub ta ka oma isa mõrtsukaga, kes nüüd juhib vaenlase spioonide võrgustikku…Maurice Leblanci ühe eeskujuna on sageli nimetatud A. Dumas´d, ja ka «Mürsukillus» on musketärlikku hoogu, seekord küll ilmasõja süngete dekoratsioonide taustal.Prantsuse kirjanik Maurice Leblanc (1864-1941), kelle loodud tegelaskuju Arsenè Lupin on prantsuse kultuuriruumis sama tuntud kui Sherlock Holmes inglastel, kirjutas romaani "Mürsukild " kohe pärast I maailmasõja puhkemist ja esmakordselt ilmus see 1915. aasta alguses ajakirjas järjejutuna.

Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud. Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada. Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.