Книги, похожие на «Uku Masing, Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile»

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.

„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.