Книги, похожие на «Anja Wikström, Ükski pere pole saar»

Meie meelel on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Näiteks on aju tillukeses, umbes liivatera suuruses tükikeses sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot.Niisiis on meie kasutuses hämmastav võimsus, aga kuidas me seda kasutame? Meelt saaks kasutada palju paremini. Umbes poole ärkveloleku ajast mõtleme millelegi muule kui hetkel toimuvale. Sageli püüame teha mitut asja korraga, kuid hiljutised uuringud näitavad, et selline rööprähklemine vähendab märkimisväärselt meie üldist jõudlust.Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses.Meel töötab suurema osa ajast automaatselt. Me ei teadvustagi seda ja püsime seetõttu harjumuste kitsas ringis. Vaimselt, emotsionaalselt ja käitumuslikult toimime ikka nii nagu alati – ja ka tulemus on selline nagu alati.Mõnikord õnnestub küll piiridest välja murda ja midagi teisiti teha, kuid suure tõenäosusega ei saa neist uutest lahendustest ja headest kavatsustest harjumust ning automaatrežiim jätkub. Siiski saame palju paremini toimida, tuleb ainult õppida oma meelt tõhusamalt kasutama.Selle raamatu eesmärk on aidata meelel automaatrežiimist sagedamini välja tulla. Seda on võimalik teha ja see muudab elu palju paremaks. Muutume paindlikumaks, meie suhted on tugevamad ja me suudame ootamatute olukordadega paremini toime tulla. Oleme erksamad, elavamad ja loovamad. Selleks on vaja pühenduda raamatus toodud nõuannetele vaid 10 minutit päevas.

Ajad, kus lastekasvatuse eesmärgiks oli õpetada vastuvaidlematut sõnakuulamist ja vanemate võimule allumist, on möödas. Seetõttu ei saa me enam kasutada neid lastekasvatusmeetodeid, mille eesmärgiks oli kuulekuse kasvatamine. Meie kõigi soov on näha oma lapsi iseseisvate, vastutusvõimeliste, avatud ja endaga kontaktis olevate inimestena. Selliseks saab laps kasvada vaid perekonnas, kus kõige olulisemaks on vanema ja lapse vaheline lähedane ja avatud suhe. Paraku pole enamik meist oma lapsepõlves sellist kasvatust kogenud ning ainus, mida me sageli teame on see, kuidas me EI TAHA oma last kasvatada. Jesper Juuli raamat annab lapsevanematele võimaluse leida vastused paljudele põletavatele ja seni vastuseta küsimustele. Piiride panemine, vastutuse võtmine, otsuste tegemine, lapse enesehinnang ja eneseaustus ning teised ülimalt olulised teemad leiavad selles raamatus põhjalikku ja kaasaegset käsitlust. Kui meie laste käitumine paneb meid tundma, et oleme lapsevanematena läbi kukkunud, siis on põhjuseks peaaegu alati see, et me pole suutnud muuta oma armastavaid tundeid armastavaks käitumiseks ja oma häid kavatsusi tõhusaks koostoimimiseks. Meie laste tarkus seisneb selles, et kohe sünnist alates suudavad nad oma tundeid väljendades anda meile tagasisidet. Lapsevanem saab seda tagasisidet kuulata ja sellest õppida, luues seeläbi oma lapsega veelgi lähedasemad suhted. Jesper Juul sündis 1948. aastal Taanis ja on ametilt pereterapeut ja -nõustaja. Juul on rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete alane autoriteet ja mitmete raamatute autor. Ta on pereteraapia keskuse Kempler Institute of Scandinavia direktor ning töötab ka Horvaatia rahvusvahelises perenõustamise keskuses, jagades oma aega Kopenhaageni ja Zagrebi vahel.

„Keha peab arvet“ räägib sellest, kuidas traumad mõjutavad vaimu ja keha, tervet inimese elu. Bessel van der Kolk, üks maailma juhtivaid traumauurijaid, on kirjutanud raamatu traumaatilise kogemuse toimemehhanismidest, võimalustest erinevat liiki traumadega toime tulla ning millised on viimaste aastakümnete avastused ning läbimurded traumade uurimisel ja ravis. „Keha peab arvet“ sisaldab suure hulga juhtumikirjeldusi, mis aitavad mõista erinevate traumade olemust ja võimalikke lahendusi, mis teeb sellest väärtusliku lugemise nii asjatundjatele kui sarnaste kaebustega inimestele.Bessel van der Kolk (snd 1943) on USA psühhiaater, kes on töötanud mh Harvardi Meditsiinikoolis ja andnud loenguid ülikoolides üle maailma. Van der Kolki peamine uurimisvaldkond on traumad ning posttraumaatiline stressihäire, ta on uurinud traumadest taastumist nii laste kui täiskasvanute puhul ning oli üks esimese teadlasi, kes uuris trauma mõju kehale ajukuvamisseadmete abi. „Keha peab arvet“ on üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid ja tõlgitumaid populaarteaduslikke psühhiaatriaraamatuid.

20. sajandi 70ndatest 90ndate keskpaigani töötati erinevate koodnimede all läbi viidud salajases sõjalises programmis koostöös Stanfordi Uuringute Instituudiga välja mõistusetehnoloogia Kaugvaatlus, mille eesmärgiks oli kaugel asuvatelt sihtmärkidelt informatsiooni kogumine. 1995. aastal avalikustati president Clintoni korraldusega selle programmi kohta üle 90 tuhande lehekülje materjali. Selle tulemusel jõudis kaugvaatlus avalikkuse ette ning seda hakati õpetama ja kasutama üle maailma. Seda tehnikat võib kasutama õppida igaüks! Sellest raamatust leiad detailse õpetuse kaugvaatluse TDS-meetodi kasutama õppimiseks.Kaugvaatlemine on vaatleja poolt kontrollitud meelteülene tajumine teaduslikult välja töötatud protokolle järgides. Kaugvaatlust kasutades võid sa tajuda ükskõik millist olendit, objekti või sündmust Universumis. Ja seda nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus.Lisaks detailsele kaugvaatluse õpetusele leiad siit raamatust harjutusi, tehnikaid ja mänge oma kaasasündinud sensitiivsete võimete äratamiseks ning treenimiseks. Siin raamatus on kõik oluline, mida vajad mingi objekti, elusolendi või sündmuse kohta info pärimiseks, oma küsimusele vastuse saamiseks ning probleemile lahenduse leidmiseks.„Kaugvaatluse käsiraamat“ on sulle, hea lugeja, loodud kui suur konspekt sellest, kuidas kaugvaadelda ning arendada enda juba kaasasündinud sensitiivseid võimeid.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!