Книги, похожие на «Paullina Simons, Üksildane täht. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

Sara on 28-aastane ega ole kunagi käinud Rootsist väljaspool – välja arvatud paljude raamatute lehekülgedel, mida ta loeb. Kui tema eakas kirjasõber Amy kutsub teda külla Iowas asuvasse väikelinna Broken Wheeli, otsustab Sara, et on aeg kodust lahkuda. Kuid kohale jõudes ootab teda ees üllatus – Amy on surnud. Järsku leiab ta end ihuüksi surnud naise majas kuskil kaugel Ameerika kolkas. See ei ole just puhkus, mida Sara ette oli kujutanud. Kuid Sara avastab peagi, et ta pole sugugi üksi. Üksteise järel õpib ta tundma inimesi, kellest teab Amy kirjade kaudu. Sara mõistab kiiresti, et Broken Wheel vajab hädasti seiklusi ja võib-olla ka natuke romantikat. Lühidalt öeldes, see unine väikelinn vajab raamatupoodi! Linnarahval pole aga vähimatki lugemisharjumust ega ka huvi raamatute vastu. Nii peabki Sara mõtlema, kuidas seda huvi äratada, ja varsti selgub, et elul on noore naise jaoks varuks veel nii mõnigi üllatus … „Unistuste raamatupood” on rootsi kirjaniku Katarina Bivaldi (snd 1983) esikromaan, mis on pälvinud mitmeid tunnustusi. Raamat on tõlgitud 28 keelde.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Wanda näeb unes võluvat kassi verd limpsimas. Ta on kindel, et midagi hirmsat on juhtumas, sest tema unenäod lähevad alati täide. Ja mis kõige hullem – unenäokass on kuidagi kahtlaselt tema isa noore naise moodi.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.