Книги, похожие на «Lille Roomets, Üks väike valge tuvi»

Engelsforsis on lõpp lähedal. Gümnaasiumi võimlas toimunud tragöödiast on möödunud vaevalt kuu, aga Väljavalitud ei saa mahti hinge tõmmata. Peagi lendab nende maailm taas uppi. Küsimused saavad vastuse. Saladused paljastatakse. Truudus pannakse proovile. Aeg hakkab otsa saama ja Väljavalitud saavad olla kindlad vaid ühes – kõik muutub.“Võti” on Engelsforsi noortetriloogia kolmas osa. Esimesed raamatud “Ring” ja “Tuli” on osutunud nii kriitikute kui ka lugejate seas väga menukaks, ja seda mitte ainult Rootsis. Neid loetakse juba kolmekümnes riigis ja õige pea on oodata ka raamatutel põhinevat filmi.664 lk

Sandor on lontis kõrvaga nahkhiir, kes oskab rääkida. Ta elab üksi ühe klassiruumi tagumise pingi kohal vanas rulookastis. Otse tema all istub Jendrik. Jendrik ei ole kuigi hea õpilane ja klassikaaslased kiusavad teda. Sandor aga valib Jendriku endale sõbraks. Üheskoos toovad nad päevavalgele suure saladuse: varas on matnud lossivaremetesse varalaeka!Raamatu lõpust leiab huvitavat infot nahkhiirte kohta. Lugeja saab teada, et Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, et kõige väiksem neist kaalub umbes sama palju kui kolm kummikommi, et nahkhiired lendavad kätega ja palju muud põnevat. Ja veel: nahkhiir on 2020. aastal Eesti „aasta loom“.Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid ajakirjanikuna, kirjutades samal ajal ka lasteraamatuid. Eesti lugejatele on Dorothea Flechsig tuttav Petronella Õnneseene sarja autorina.ILLUSTREERIJA REGINA LUKK-TOOMPERE

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Ülesanne pole aga sugugi kergete killast, kuna vastust küsida tuleb kummitustelt. Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. Käesolev raamat on uue sarja esimene seiklus.