Книги, похожие на «Lille Roomets, Üks väike valge sulg»

Miks tegelikult:– osa lapsi ropendab?– toad ise segi lähevad?– lapsed omavahel riidlevad?– vahel õppimata on?– riided, põrandad ja lapsed ise määrduvad?– vahetevahel und ei tule?– mõnedel lastel küüned näritud on?Sellest ja paljust muust kirjutab lõbusas juturaamatus “Tattnokk ehk lapsed pole milleski süüdi!” kahe lapse isa Tarmo Tuule.

„Ickabog” on raamat, mille J.K. Rowling kirjutas oma lastele juba üle kümne aasta tagasi. Ta ei avaldanud seda tookord, vaid hakkas kirjutama raamatut täiskasvanutele. 2020. aasta COVID-19 karantiini ajal otsustas ta avaldada raamatu osade kaupa pisut muudetud kujul tasuta internetis. J.K. Rowling organiseeris ka laste joonistusvõistluse ning parimad illustratsioonid ilmuvad paberraamatus. Joonistusvõistlus on korraldatud ka Eestis.Raamatu tegevus toimub Kornukoopia kuningriigis, mida valitseb kuningas Fred Vapper. Kornukoopia ehk Küllusesarv on riik, mille lõunaosas elavad kõik hästi ja õnnelikult, põhjaosas, Soomaal, aga liigub legendide ja kuulduste kohaselt ringi koletis Ickabog, kes viib aeg-ajalt minema lambaid ja isegi liiga kaugele soosse läinud inimesi. Edeva ja iseka kuninga hoolimatuse tõttu vallandub sündmuste jada, mis toob kogu kuningriigile suurt häda ja õnnetust. Lõpuks on lapsed need, kes vapralt ja meelekindlalt kurjusele vastu astuvad ning näitavad, et karta ei tule mitte müütilist koletist, vaid mõne inimese hinges pesitsevat saamahimu ja tigedust.

Kolm õde sõidavad elus esmakordselt ilma vanemateta reisile. Esialgsete ilusate plaanide kiuste tabab tüdrukuid seal üks äpardus teise järel. “Mustlasplikad” räägib suurlinnast läbi 13-aastase tüdruku silmade, üllatustest ja avastustest, veidi ka hirmudest ja nendega võitlemisest, eelkõige aga sellest, kuidas rahuliku meele säilitamine ja julge pealehakkamine suudavad tihti päästa ka kõige keerukamatest olukordadest. Ketlin Priilinna “Mustlasplikad” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!