Книги, похожие на «Ernst Enno, Üks rohutirts läks kõndima»

Moskva, 2016. aasta sügis. Linna jõuab tagasi endine filoloogiatudeng, Ilja, kes on ära istunud seitse aastat talle klubis taskusse sokutatud narkootikumide eest. Noormees ei tunne linna äragi, eriti paneb ta tähele nutitelefone, mis varem olid ainult «tegijatel», nüüd aga kõigil. Ilja on otsustanud kätte maksta politseinikule, kes ta võltsitud narkosüüdistusega trellide taha saatis. Ta saab enda valdusse mehe telefoni ning alustab virtuaalmaailmas elu temana. Tagajärjed on mõistagi ootamatud.

Sinavormis lühiromaan „Kahtlased kujud öises rongis“ põimib argised tähelepanekud unenäoliste kogemustega. Oma teekonnal rongiga läbi Euroopa linnade ja Aasia avaruste puutub „sina“ kokku terve rea iseäralike tegelastega: konduktorite ja konterbandistide, professorite ja prostituutide, näitlejate ja jumalatega. Need ette kavatsemata kohtumised sunnivad peategelast pidevalt ümber hindama oma suhet ümbritsevaga ja koguni iseendaga.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina.Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.