Книги, похожие на «Karen McManus, Üks meist valetab»

Soovikute maakodu lähedasest rabast leitakse tapetuna meediaskandaali sattunud ärimees ja süüdlaseks peetakse pereisa Märti, kellel on mõrvaks mõjuvaid motiive. Olukord läheb järjest pingelisemaks, sest samal ajal kaob Soovikute perepoeg, tagaotsitavaks kuulutatakse tema sõber ning inimröövi ohvriks langeb ärimehe kahtlased tehingud avalikustanud ajakirjanik.Segaseid sündmusi hakkab uurima kriminaalpolitsei vaneminspektor Marko Tammik oma meeskonnaga ning peagi toob uurimine päevavalgele teisigi kahtlasi tegelasi.Eet Tuule on avaldanud kolmteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane. Vaneminspektor Tammiku ja tema tiimi teistest uurimisjuhtumistest saab lugeda raamatutest „Jaanituli Käopesas“, „Kuristik raiesmikul“, „Päevikukütid“ ja „Tiivuline tunnistaja“.Marko Tammiku tiimi lood Eet TuuleltKui kriminaalpolitsei komissar Arno Kruup mõnel hommikul Marko Tammiku uurijate meeskonna kabinetist valju lärmi kuuleb, hõõrub ta heameelest käsi – inspektor Piret Velliste klaarib arveid vaneminspektor Tammikuga. Nõudlik, kuid isaliku suhtumisega Vana teab, et lõpuks ometi on venima kippuvas juurdluses läbimurret oodata. Tundub kummalisena, aga see neljaliikmeline uurijate tiim aeg-ajalt lihtsalt vajab sääraseid emotsionaalseid purskeid.Üldiselt on nende omavaheline läbisaamine hea. Inimestena on nad aga väga erinevad. Sportlik Marko on kriitilistes situatsioonides asendamatu, samas kipub ta liigselt kiirustama ja kamandama. Autos Pireti kõrval istudes üritab ta igal võimalusel tukkuda. Põhjus ilmne: pidevad ületunnid, kodus mehe ohtliku töö pärast muretsev naine ja kaks toredat last.Uurijaamet nõuab tugevaid karaktereid. Seepärast elab Piret endiselt üksi. Isiklikuks eluks pole tal aegagi. Lorusid see ilus, ent raudse iseloomuga neiu enda kõrvale igatahes ei soovi. Aitab sellestki, et tiimi kõige taibukamana tuleb tal end võimuka ja vahel ka kadeda Marko ees maksma panna.Nende kahega liitunud teise ekipaaži liikmed Dagmar Sangla ja Peep Pukspuu on samuti tarmukad ja värvikad noored tegelased, kes arenevad pidevalt ja suudavad kaaslasi üha sagedamini heas mõttes üllatada. Dagmari ja Peebu vahele on aga midagi tekkimas …

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada. Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip… Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab. „Valged ööd“ kuulub Ann Cleevesi „Shetlandi“ sarja, kirjastuselt Varrak on varem ilmunud sarja esimene osa „Ronkmust“. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland“. Cleeves on avaldanud üle veerandsaja romaani, mida on müüdud üle miljoni eksemplari.

Lisa abiellus armastuse pärast. Ta ei kahelnud, et saab Normaniga õnnelikuks. Teda ei löönud rööpast välja isegi see, kui mees osutus äärmiselt armukadedaks. Kahjuks aga muutus mehe armukadedus maaniaks ja Lisa elu põrguks.Kui Lisa juhuslikult teada saab, et mees on seotud maffiaga, otsustab ta põgeneda. Naine sõidab teise linna, kus tutvub Jake Morrisoniga ja armub. Kuid ta ei arvesta sellega, et Norman ei oska kaotada. Lisa tagasivõitmiseks on ta valmis kõigeks, isegi mõrvaks…

[…]Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle.Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes.[…]