Книги, похожие на «Karen McManus, Üks meist valetab»

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme