Книги, похожие на «Charles Perrault, Uinuv kaunitar»

Turbalõikaja komistas Šotimaal, Hebriidide saarestikus Islay saarel viiele surnukehale. Kõik olid tapetud lasuga kuklasse – nagu hukkamisel. Suurelt saarelt asja uurima saadetud inspektor Angus Blue koos oma meeskonnaga kogub tasapisi kokku vähesed saadaolevad tõendusmaterjalid ja avastab, et mehed leidsid oma otsa enam kui seitsekümmend aastat tagasi, sõjaaegses baasis.Aga saladused, mis on väärt kaitsmist ja nende nimel tapmist, pole saarelt vahepeal kuskile kadunud. Keda saab inspektor Blue usaldada?Allan Martin töötas õpetajana, õpetajatreenerina ja ülikooli lektorina ja hakkas kirjutama alles pärast varast pensionilejäämist. Ta elab Glasgow’s ja külastab koos abikaasaga regulaarselt Hebriide ja Eestit.Tema esimese krimiromaani, „Turbasurnud“, avaldas ThunderPoint Publishing 2019. aastal. Raamatu tegevus toimub Islay saarel ja tegemist on esimese looga inspektor Angus Blue ja kohtuekspertiisi arheoloogi Dr Alison Hendrickxi tegemistest. Raamat kandideeris Bloody Scotland (Verine Šotimaa) festivalil 2019. aastal Bloody Scotland McIlvanney auhinnale. Angus Blue lugude sarja teine raamat, The Dead of Jura, ilmus 2020. aasta septembris.„Death in Tallinn“, mille andis 2020. aastal välja Sharpe Books, on esimene 1930ndate aastate Eestis aset leidvate krimilugude sarjast, mille keskseks tegelaseks on peainspektor Jüri Hallmets. Autor uuris raamatut kirjutades põhjalikult tolleaegset Eesti olustikku.Allani lühijutte on avaldanud ajakirjad iScot magazine ja 404 Ink. Ühtlasi on ta tõlkinud eesti keelest n-ö suletud ruumi kirimiloo „The Oracle“ (Elmar Valmre „Ennust

Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtumPärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega.Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada.

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).

See lugu juhtus siis, kui koduloomad olid alles metsikud. Koer oli metsik, lammas oli metsik ja siga oli metsik – kõik nii metsikud kui üldse võimalik. Metsikult ja omapead luusisid nad ringi niiskeis ürgmetsades. Aga metsikuim kõigi metsloomade hulgas oli kass. Ta kõndis alati omapead, ja kõik kohad olid talle ühesugused.

Harri pilgutas Joonasele silma, torkas rätiku sees heeringa taskusse ja tegi kööki asja. Isa pani parajasti kohvimasinasse pulbrit, nii õnnestus Harril heeringas külmkappi sokutada. Ta läks tuppa tagasi ja näitas Joonasele rahulolevalt ülestõstetud pöialt. Nad hakkasid kiiruga koolikotte pakkima, kui äkki kostis köögist Ingeri hele naer. Poisid jooksid uudishimulikult kohale, kuid jäid uksel kohmetult seisma. Köögilaual rätiku peal vedeles tuttav heeringas, mida Inger, isa ja ema sõnatult tunnistasid. Inger oli hakanud kapist vorsti otsima ja avatanud sealt oma suureks üllatuseks ema uue siidisalli. Ema ahmis õhku. «Kes… kes… kes selle lollusega hakkama sai?» «Mis seal ikka pikalt arvata,» tunnistas Harri alistunult. «Eks ikka sinu vanem poeg nagu alati.» «Aga miks ometi?» oli ema nõutu. «Ma olen juba ammu igasuguste poiste tempudega harjunud, aga sellest ei saa ma tõesti aru, miks oli vaja heeringas pakkida minu teatrisalli sisse? On sinuga ikka kõik korras?» Selle peale ei osanud Harri midagi kosta. Ta ei saanud ju rääkida, kuidas asjalood tegelikult olid.