Книги, похожие на «Jane Austen, Uhkus ja eelarvamus»

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Prantsuse juustud, peened veinid ja … salapärane mõrvajuhtum?Mõnus pärastlõunane jalutuskäik muutub õudusunenäoks, kui Prantsuse mägedesse meeldivalt aega veetma kogunenud kunstnike seltskonna üks liige märkab kaljujalamil mehe surnukeha.Nende seas on ka binokliga varustatud Melissa Craig, kes leiab end ühtäkki tõeliselt hämmastava müsteeriumi keskpunktist. Kas see oli õnnetus või lükkas keegi meest?Naise kahtlused saavad kinnitust, kui neli päeva hiljem avastatakse täpselt samast kohast teinegi surnukeha. See ei saa olla kokkusattumus: keegi selles idüllilises Prantsuse külas haub kurja ja Melissal tuleb välja uurida, kes.Ekstsentrilised kohalikud ja vembumeestest külalised – võimalikest kahtlusalustest Melissal puudust ei tule. Kas seda tegi musta minevikuga tõre meistrimees või ehk meisterlikust golfimängijast lühinägelik lesknaine? Aga kõige olulisem küsimus on see, kui lähedale kaljuservale satub Melissa ise kurikaela jahtides?