Книги, похожие на «Erik Tohvri, Ühe katuse all»

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

Elas kord sultan kolme väikese pojaga, kellele keegi midagi õpetada ei suutnud. See kurvastas nii sultanit kui ka tema naist.Ühel päeval tuli paleesse võlur ja ütles: «Kuidas mulle tasud, kui õpetan su kolm poega lugema ja kirjutama ja teen neist lugupeetud mehed?»Sultan vastas: «Annan sulle poole oma varandusest.»"Ei," ütles võlur, «sellest ei piisa.»"Annan sulle pooled linnadest, mis mulle kuuluvad," pakkus sultan."Ei, see ei rahulda mind." vastas võlur."Mida sa siis soovid?" imestas valitseja.Aafrika muinasjutt

Mis saab, kui maailmast kaob turvalisus ja asemele tulevad teadmatus ning hirm… määramatuks ajaks?Hirm kisub meil maskid eest ja siis astub esile meie päris mina. Hirmu ees oleme need, kes me päriselt oleme. Hirm paneb meid võitlema iseenda ja oma lähedaste eest, paneb meid tegema asju, mida varem oleme pidanud põlastusväärseks. Hirm toob välja meie tõelised elu väärtused ja vahel ka muudab neid. Raske on mõista teist inimest, kelle mask on langenud… ja veel raskem on vahel leppida maskita iseendaga.Raamat kutsub teid kaasa teekonnale läbi viie novelli. Teekonnale, kus saab hetkeks asuda teise inimese sisse, et vaadata ja kogeda hirmust kokku tõmbunud maailma selle inimese pilgu läbi.

„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esindajate toonased igapäevadilemmad. See on ühtaegu nii Eesti Vabariigi ühe keerulise ajajärgu lugu, tähelepanuväärse diplomaadi elulugu kui ka teiste võõrsile sattunud eestlaste võitluste, valikute ja kohanemise lugu. Ka keset kaost ja peataolekut suudame armuda ja unistada, hinnata ilu ja kultuuri, tunda rõõmu või pettumust sõprus- või perekonnasuhetest. „Otseütlejas“ on sulnist võlu, helgust, vaikseid mõtisklusi, põnevust, kahtlusi, hingevalu, südamlikkust, lootusrikkust, unistusi ja armastust.Eesti keeles on ilmunud Tiina Tammani romaanid „Vana armastuskiri“ (2019), „Pärandus“ (2018), „Õie teekond“ (2001), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Ärkamine“ (1999), „Rukkililleraadio“ (1997), biograafiad „Paul Oras ‒ punane admiral“ (2016) ja „August Torma: sõdur, diplomaat, salaagent“ (2011) ning esseekogumik „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ (1996).