Книги, похожие на «John Jobling, U2: Ühe rokkbändi lugu»

Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt.Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni?Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus?Kas oled oma või võõras? Mitu passi su lastel on?Miks peab säutsuma ja jagama?Mida teha, kui su lastel on igav?Kes on Leonid Blablaa-Brežnev?Kus sind kohata võib, kas Tinderis?Kuidas leida tasakaal nõiajookide ja magusahimu vahel?Mida öelda Arvo Pärdile? Mida vastata Fred Jüssile? Kas pahandada Jaan Tätte peale?…ja kämpimisest, kelgutamisest, suusatamisest, sörkimisest. Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada?…Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.

Janis Joplin on saanud legendiks kui sisemise põlemise ja valu hukutatud raevukas, kirglik vaim, üks rockiajaloo harukordsemaid hääli. Kuid neil lehekülgedel maalib Holly George-Warren silmi avava ja väga põhjaliku portree naisest, keda ei kujundanud mitte ainult kannatused. Janis oli perfektsionist: kirglik, erudeeritud muusik, kellele oli antud suur anne, kuid kes nägi selle arendamisega ka erakordselt palju vaeva. Ta oli naine, kes nihutas soo ja seksuaalsuse piire ammu enne seda, kui see muutus ühiskonnas aktsepteeritavaks. Ta oli tundeline otsija, kes oleks tahtnud lihtsalt mehele minna ja rahus elada, kuid ei saanud ega võinud. Ta oli teksaslane, kes tahtis Texasest põgeneda, kuid ei pääsenudki sealt õieti kunagi, isegi pärast peadpööritavat kuulsust San Franciscos.

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?