Книги, похожие на «Villem Ridala, Tuules ja tormis : kogu laulusid ja ballaade»

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.592 lk

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu.Astla kõrval on noor sõdalane Brand, kes vihkab tapmist. Ta on nii enda kui ka Astla silmis läbi kukkunud ja see reis on tema viimane võimalus end tõestada.Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?

Ühel päikeselisel lagendikul metsatuka kõrval asus armas vana talumaja, mille lähedal oli sügav järv. Maja ja jõe vahel kasvasid suurte lehtedega takjad, mis olid nii kõrged, et väike laps võis nende all püsti seista.Selles õdusas paigas istus pesal emapart ja ootas uue pesakonna koorumist. Ta hakkas istumisest juba veidi tüdinema, sest seal käis harva külalisi. Teistele partidele meeldis pigem jões ujuda kui mööda libedat kallast üles ronida ja temaga takjalehe all juttu puhuda.Ühel päeval hakkas aga miskit toimuma! Aeglaselt pragunes üks koor ja siis teine, kuni igast munast oli välja tulnud väike udusulis linnupoeg.Muinasjutuklassika

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt