Книги, похожие на «Betti Alver, Tuulearmuke»

Peeter Helme teine romaan „September” on hoogne ja lennukas lugu noore riigiametniku elus kümnekonna päeva jooksul aset leidvatest sündmustest. Minajutustajast peategelasel on suuri raskusi iseenda ja ümbritseva maailma objektiivse tajumisega, kuid teda on õnnistatud suhteliselt hea võimega märgata üksikasju ning taibata end ümbritsevate inimeste motiive – eelkõige seetõttu, et need on sama madalad kui tema endagi omad. Nõnda rikub noor peategelane iseendale märkamatult enda ja teiste elusid, tehes seda viisil, mis kujutab endast segu nukrusest ja vaimukusest. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Peeter Helme (s. 1978) on ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, EMTA Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, Vikerraadio kirjandusminutite toimetaja ja kirjanduskriitik. Avaldanud 2007. a romaani „Puudutus” (äramärgitud 2006. a. romaanivõistlusel) ja lühijutu „Lihtne Buxtehude” ajakirjas Looming nr 2, 2008.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

"Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat. Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma. „Kuradi ja mere vahel“ on kolmas raamat menukast „Doggerlandi“ sarjast. Maria Adolfssoni (1958) välja mõeldud Doggerlandi saarestik asub Põhjameres ning sealsel rahval on oma keel ja kultuuritraditsioonid, mille juured on pärit Skandinaaviast ja Suurbritanniast. Seekord viivad sündmused inspektor Karen Eiken Hornby saarestiku kõige lõunapoolsemale saarele Friselile"