Книги, похожие на «Guillaume Musso, Tütarlaps ja öö»

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk