Книги, похожие на «Guillaume Musso, Tütarlaps ja öö»

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

Mõrvalood Kopenhaagenis. Kørneri ja Werneri teine luguKopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasaja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimenetragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar TomDouglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siisleitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõikperepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud.Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi … kui saad. Sa ei tea, kessind jälgida võib.

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth