Книги, похожие на «Guillaume Musso, Tütarlaps ja öö»

„Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel.Tõlkija taustaga kirjanik Kai Aareleid on varem avaldanud romaanid „Vene veri” (Varrak, 2011) ja „Linnade põletamine” (Varrak, 2016), luulekogud „Naised teel” (EKSA, 2015) ja „Vihm ja vein” (EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli „Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna, mõlemad tema romaanid on kandideerinud olulistele kirjandusauhindadele. „Linnade põletamine” on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

Raimund Merz tunneb Moritzit ja Florianet juba lapsepõlvest, nende elu keskpunktiks on üks metsistunud aed külaserval. Kui nendega liitub Inger, taanlasest kunstniku tütar, moodustub nelikust sõpruskond, kuniks mõlemad poisid tüdrukusse armuvad. Inger valib Moritzi, paar saab ka Raimundist ja auahnest Florianest. Aastaid hiljem ristuvad nende teed uuesti, andes Raimundile võimaluse selgelt näha, kui tühine on tema elu ilma Ingerita. Meeleheitlikult otsib ta teed tagasi iseenda ja oma minevikuga leppimise juurde. Otsingud kulmineeruvad reisiga Lyoni, ühe maali juurde, mis lummab teda samamoodi nagu lapsepõlv metsikus aias.Mirko Bonné suur armastusromaan toob Goethe „Hingesugulaste“ teema tänapäeva. See uurib tüllimineku ja võõrdumise põhjuseid ning loob haarava portree mehest, kes leiab jõudu oma olemuse varjust välja astuda.Mirko Bonné (snd 1965) on avaldanud romaane, luulekogusid, esseesid ja reisikirju, tõlkinud saksa keelde muu hulgas Sherwood Andersoni, Emily Dickinsoni, John Keatsi, Grace Paley ja William Butler Yeatsi teoseid. Oma loomingu eest on Bonné pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Maakirikla tundus sõjatandrist nii kaugel olevat. Lorna elas kiiret ja toimekat elu. Et ema oli surnud, siis pidi neiu hoolitsema ebapraktilise isa ja noorema venna eest, kes ei mallanud oodata, millal saab küllalt vanaks, et kuninglike õhujõududega liituda, ning kahe noorema õe eest. Lisaks külarahvas ja kohalik arst Michael. Lorna teadis, et tohter on temasse armunud, ja pidas meest samuti kalliks.Romantika ja kired olid aga määratud lükkuma tulevikku, kuni mängu tuli Jimmy Braith. Jimmy ravis lähedal asuvas laatsaretis sõjahaavu. Järsku leidis Lorna, et on mehesse ülepeakaela armunud, ja noored abiellusid. Ent Jimmy pidi uuesti kaugele sõtta minema ja kõik hakkas viltu vedama.

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla oma ajutise elukoha, Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Enesetapu kohta on isegi paber, sest surnul jätkus viisakust jätta maha hüvastijätukiri. Küll pisut kummaline ja olukorda arvestades üllatavalt hästi kirjutatud, toonilt peaaegu luuleline: „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel.”Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Pealekauba on ta ootamatul ja arusaamatul moel ise sellesse segatud. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus. Jahmatav ja paeluv romaan näitab nii politsei kõige hullemat argipäeva, mis on täis künismi ja toorest sõnakasutust, kui ka hämmastavaid kõrgel tasemel toimuvaid politsei- ja poliitikaintriige.Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „“Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinochhio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. 548 lk

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.