Книги, похожие на «Anne B. Ragde, Tütar»

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

Kuumal Egiptuse rannal tutvuvad kaks noort inimest – austerlanna Anna ja inglane Robert. Loomulikult kujuneb sellest kohtumisest romaan. Isegi otseses tähenduses, sest Robert kirjutab armastusromaani ja palub Annal olla «konsultant naiste psühholoogia alal». Ärialane koostöö ei taha neil aga kuidagi laabuda. Välja tuleb hoopis midagi muud…

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

Osirise silm on üks R. Austin Freemani kõige esimestest krimiromaanidest (ilmunud 1911). Mõistatust lahendab Freemani meeliskangelane doktor Thorndyke – kohtumeditsiini asjatundja ja elav entsüklopeedia. Mõistatus seisneb ühe mehe salapärases kadumises, mis toob esialgu kaasa lihtsalt perekondlikku tüli ja kemplemist. Lugu muutub aga pahaendelisemaks, kui kadunud mehe asemel hakkavad siit-sealt välja ilmuma kellegi kondid. Doktor Thorndyke aimab nii mõndagi, kuid aumehena ei süüdista kedagi enne, kui on saanud kindlaid tõendeid. Nõnda tuleb kõigil esialgu ise nuputada või kobada pimeduses, mis näib üha mustem ja hädaohtlikum.

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasaja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimenetragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar TomDouglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siisleitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõikperepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud.Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi … kui saad. Sa ei tea, kessind jälgida võib.