Книги, похожие на «Anne B. Ragde, Tütar»

1960-ndate London. Ühiskonna eliit, aristokraadid ja ärimehed tunglevad Flanagansi luksushotellis – Linda Lansingi legendaarselt peolt puudumine tähendab katastroofi.Ent keegi ei tea, kui kõrget hinda on Lindal edu eest maksta tulnud. Mitu korda on ta olnud alla andmas. Ta on üksik naine meeste maailmas, ja ehkki ta on juba kümme aastat hotelli omanik ja juht, ei aktsepteerita teda ikka veel.Põhjuseks on Linda onupojad Laurence ja Sebastian. Alates sellest, kui Linda lahkus Fjällbackast, et võtta enda õlgadele vastutus isa elutöö eest, on onupojad tema vihased vaenlased. Nende meelest peaks Linda hotelli neile müüma ja Rootsi tagasi pöörduma ning nad ei vali vahendeid, et oma tahtmist saavutada. Võimuvõitlus jõuab haripunkti…Åsa Hellberg on menukas rootsi kirjanik, kelle „Sonja” sarja raamatud on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Eesti keeles on temalt ilmunud „Sonja viimane soov” (2014) ja „Väike maailm” (2016). Hellbergi uues romaanisarjas Londoni luksushotellist Flanagans saame jälgida naisi, kes trotsivad eelarvamusi ja võitlevad julgelt oma koha eest.

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]