Книги, похожие на «Anna Jansson, Tütar kadunud»

Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarja kuuenda raamatu „Lume ja tuha hingus” II osa jõuab otse Ameerika iseseisvussõja keerisesse, kus tuleb hakata pooli valima.Neis poliitilistes tõmbetuultes on Fraseritel ja MacKenziedel üha raskem säilitada Põhja-Carolina mägede rüppe kõrvalisse paika rajatud kodus varasemat rahulikku elu. Briti kroonile ustavust vandunud Jamie Fraser leiab end kahe tule vahelt, tundes, et võlgneb truudust hoopis vabaduseideaalidele.See raamat on täis kummitusi – luusigu need siis kullast ligi tõmmatuna Hector Cameroni hauakambri ümber või painaku Jamiet valusad mälestused Cullodeni lahingust ja Ardsmuiri vangla jubedustest ning ajarändureid Claire’i, Briannat ja Rogerit teadmised saabuvatest keerulistest aegadest. Kas jääda trotsima surmaohtu või minna tagasi oma aega?Ja kuigi kõik märgid on õhus, et kokkupõrkest ei pääse, loodab Jamie Fraser ikka, et ehk tema perekonna ajarändurite teadmised lähenevatest keerulistest aegadest ei osutugi täitunuks – aga seda näitab ainult aeg.

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.