Книги, похожие на «Katie Dougan, Tunnete püünis»

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.