Книги, похожие на «May Agnes Fleming, Tundmatu peig»

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial.Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga.Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi.Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on.*Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.

Warlegganitele sünnib – pärast seda, kui Elizabeth just kuuvarjutuse ajal trepil kukub – enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine.Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu tormilisi, äärepealt lahkuminekuga päädinud sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga.Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda, kui sinna kanti ilmuvad tööd otsima Demelza metodistidest vennad Sam ja Drake ning viimasel sugeneb sõprus Elizabethi sugulase, Trenwithi Geoffrey Charlesi kasvatajannaks kutsutud Morwenna Chynowethiga. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ning George teab, et on andnud vastasele hävitava löögi, aga ometi on Agathal rauas veel üks kuul.Rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed on allutanud endale peaaegu kogu Euroopa ja Inglismaal, kes ei soovi alla vanduda, tuleb kas võidelda või surra.Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning kui Cornwallis paguluses viibivad Prantsuse aristokraadid hakkavad ette valmistama kuningriiklaste dessanti, et Bourbonid jälle võimule aidata, otsustab Ross sõita sõprusest ja tänutundest aetuna nendega kaasa, et proovida Dwight vabastada.

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada.Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu

Romaan käsitleb nelja õe ja nende perekondade kirjut elusaatust möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel, kuhu ulatuvad ikka veel minevikumõjud ning kunagiste kannatuste varjud. Kohanemine nõukogude okupatsiooniga ning muutunud väärtushinnangutega läheb raskelt, Eesti Wabariik püsib kõigil veel selgelt meeles…

Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus.Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.