Книги, похожие на «Jaan Oks, Tume inimeselaps»

Elu ongi ebaõiglane. Ja vähe on neid, kes sellega edukalt toime tulevad. Uskudes, et meile on antud päevi lõpmatus reas, raiskame neid mõttetult ja kurdame, et õnn jääb tulemata. Ootame oma suurt õnne, heites kõrvale väikese. Otsime seda õiget inimest, panemata tähele, kuidas temast mööda tatsame … Aga õnne ei jagatagi kuskil väljamüügil kilokaupa. See kas on olemas meie enda sees, või siis ei ole. Vanu asju minema visates võib ta olla lihtsalt kaotsi läinud. Ning terve maailmatäis inimesi käib ringi otsides, ostes, müües, vahetades … Viitsimata vaadata omaenda taskusse. Aga võti on alati just seal.

Printsess Thead haaras kabuhirm, kui ta isa, Kostase kuningas, talle teatas, et ta peab abielluma naaberriigi monarhiga. Kuningas Otho oli Kostase jaoks väga oluline isik, kuid paraku oli mees väga vana. Tagant kihutatuna suure armastuse unistusest, põgeneb Thea lossist ja kohtub kõrgel metsastes mägedes Nikose-nimelise kunstnikuga.Thea tajub instinktiivselt, et Nikos on osa temast ja mees tunneb sama printsessi suhtes. Nad suudavad teineteise mõtteid lugeda ja nende vahel tekib lähedus, mis pühib minema kõik muu, niisiis otsustab Thea jääda kunstniku mäeküljel asuvasse majakesse. Järgmisel päeval viib Nikos Thea mustlasmuusikat kuulama, kuid tagasiteel mustlaslaagrist võtavad neid vangi kõiki Balkanimaid hirmu all hoidvad bandiidid.Kuidas Nikos Thea kahe noore himura bandiidi käest päästab ja pimedas koopas ta kätt palub – sellest kõigest räägib Barbara Cartlandi raamat.

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.