Книги, похожие на «Henri Barbusse, Tuli»

Juba sõnumit ära saates teadsin, et ma ei ootagi enam Annalt kiiret vastust. Ma lihtsalt proovisin nendega ühendust hoida. Täpselt nagu foorumist soovitati. Ikka et kirjuta ja uuri, kuidas neil läheb. Ära räägi nii palju endast. Nemad kolisid. Neil on raskem. Tunne siirast huvi. Julgusta. Ole toeks. Ära unusta. Räägi. Kirjuta. Toeta. Uuri. Teooria oli mul väga selge. Ainus probleem oligi see, et teooriat oli päris raske praktikasse rakendada, sest nad ei tahtnud mulle sugugi vastata.„Lumelinnu surm“ räägib sõpradest lahku kasvamise valusa loo. Pärast sõbrannade ärakolimist püüab 14-aastane Isabel sõprust igati alal hoida, kuid see ei tundu sõbrannadele eriti korda minevat. Nagu ka kiuslikele klassikaaslastele ja pealiskaudsetele õpetajatele. Asja ei tee sugugi paremaks see, et oma lastelt aina saavutusi ootavad vanemad Isabeli pidevalt tema õega võrdlevad. Too on kõike seda, mida Isabel ei ole – Preili Perfektne. Isabel jääb oma mõtete ja tunnetega täiesti üksi. Kellelegi ei lähe see korda, keegi ei hooli … Või siiski? Oma muresid foorumi püsiasukatele usaldades hakkab tüdruk uue pilguga nägema seda, mida ta seni on iseenesestmõistetavaks pidanud. Selgub, et sõprusel on mitu nägu ja et toetust võib leida sealt, kust seda oodatagi ei oska. „Lumelinnu surm“ on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan „Taeva tühjad tribüünid“ pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Nevondale’i krahvi tütar leedi Margaret põgeneb kodunt koos õnnemängija kapten D’Arcy Marshiga ning asub elama välismaale, kus mees mängib kõigis kuulsates kasiinodes…

Lõpetanud Venemaal tähtsa tööülesande, alustab vikont Bredon tagasisõitu Inglismaale ning avastab oma kupeest ootamatu külalise. See on kaunis neiu, kes põgeneb Venemaalt, sest julm ja hoolimatu tsaar tahab teda enda väljavalituga paari panna. Poolenisti inglise päritolu kaunitar palub kuninganna antud tööülesannet täitvalt härrasmehelt abi ja hulljulget vaprust. Kuid nende lugu mehe ja naisena algab alles siis, kui nad ületavad viimase piiri. Abielludes suures ohus, satuvad nad maailma suurimasse seiklusse – igavesti kestva armastuse kütke.

Eesti Kultuurkapitali 2012. aasta proosapreemia laureaadi Olle Lauli romaan „Kuristik" on palju-häälne jutustus, mis puudutab viie põlvkonna elusaatusi ja saab alguse 1923. aasta maikuu hommi-kul, kui Prokop Jefimovitš Lõkovi tabab rongireisil kole kõhuvalu, mis sunnib ta tundmatus Vapnjarka küla raudteejaamas vagunist maha astuma. See, mida Prokop ise plaanis, mille poole ta teel oli, on sellest hetkest täiesti tähtsusetu.Saatus, Jumal; päritolu ja rahvus – need on küsimused, mis korduvad läbi romaani. Küsimus mõiste-tamatust, hoomamatust väest, mille ees inimene on abitu ja väeti. Miski, mis võib oma tahtsi paisata ukrainlase ja venelase Pirita-Kosele või Narva, mis võib Eestis sündinud Nõukogude sõjaväelase lapsest teha USA illegaali või sundida läbi ja lõhki eesti rahvusest naise kodumaalt lahkuma. Kui riigipiirid muutuvad ja ajalugu tähendab ühele üht, teisele teist, muutub üha tungivamaks vajadus leida midagi, millele lõpuni kindel olla. Ja selgemaks saab ka arusaamine, kui keeruline see on.Tegelaste lood on edasi antud intensiivsete eri teadvuste peegeldustena, keskendudes ikka ja jälle noile hetketele inimeste elus, kus väike on silmitsi suurega. Põhjatuga. Välja kooruvad küsimused, millest suuremaid me enam ei leia. Milleks see kõik? Ja kuigi on küsimused, pole vastuseid sugugi võtta. Nende asemel on tumm meeheide, viha, vaikimine. Ja vahel ka leppimine, alistumine.„Kuristik” on Olle Lauli kolmas romaan. Varem on ilmunud„Niguliste õpilased" (2007) ja Eesti Kul-tuurkapitali aastapreemiaga pärjatud „Kodutus” (2011).„Lauli on nii temaatiliselt kui stilistiliselt selgelt isikupärane autor, suveräänne hääl. Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest. „Kuristik“ jätkab Laulile omasel moel eksistentsiaalsest, otsekui paratamatust kannatusest võrsuva lunastusvõimaluse otsimis-ega, ent lisab sellele esmakordselt ajaloolise mõõtme.” -Jan Kaus, kirjanik