Книги, похожие на «Джордж Р. Р. Мартин, Tuli ja veri»

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

Kogumik «Täheaeg» on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas (kaks korda nii paks kui tavaliselt) ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga «Võimsalt voogab Olemise jõgi», Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.Kogumikus sisalduvad:* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) «Kuningate tagasitulek».* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

“Mõni raamat on ajaviiteks, mõni kaasahaarv ja mõni, nagu see siin, pääseb sulle naha alla, rändab mööda veene ülespoole – otse südamesse” GoodreadsImeline armatuslugu. Seitse täiuslikku päeva… ja siis mees kaob, ilma ainsagi sõnata.Kujutle hetkeks, et kohtad meest, kellega veedad ühiselt seitse imelist päeva ja ööd ning armud meeletult. Ja need tunded on vastastikused – sa ei ole kunagi varem milleski nii kindel olnud. Seetõttu tundub mehe ammu planeeritud puhkusereis ja tõotus lennujaamast helistada lubadusena, milles pole põhjust kahelda.Kuid mees ei helista…Sõbrad soovitavad sul mees unustada ja eluga edasi minna, aga sina tead, et sellele kõigele peab olema mingi seletus. Mehe vaikimisel peab olema mõjuv põhjus.Mida sina teeksid, kui saad lõpuks teada, et sul oligi õigus? Põhjus ongi olemas ja see on see üks asi, mida te teineteisega ei jaganud. Tõde.***Rosie Walsh on inglannast autor, kes varasemalt ilmutanud kirjaniku nime Lucy Robinson alt neli raamatut. Ta on produtseerinud dokumentaalfilme, tegelenud orkestrimuusika ja joogaga ning kirjanduse edendamisega vabatatlikkuse korras. Armastuses on tal vedanud – õnneks kohtas ta meest, kes helistas tagasi ja koos on neil ühine poeg ning kodu Bristolis.Teose “Ilma ainsagi sõnata” (The Man Who Didn’t Call) õigused on müüdud rohkem kui 30 riiki ja see ei ole kindlasti ülemine piir.***“Ma tõesti jumaldasin seda raamatut ega soovinud, et see lugu lõpeks” Liane Moriarty, “Suured väikesed valed” autor“Kui plaanid sel aastal lugeda vaid ühe raamatu, siis vali kindlasti Rosie Walshi romaan” ajakiri Heat

Juba sõnumit ära saates teadsin, et ma ei ootagi enam Annalt kiiret vastust. Ma lihtsalt proovisin nendega ühendust hoida. Täpselt nagu foorumist soovitati. Ikka et kirjuta ja uuri, kuidas neil läheb. Ära räägi nii palju endast. Nemad kolisid. Neil on raskem. Tunne siirast huvi. Julgusta. Ole toeks. Ära unusta. Räägi. Kirjuta. Toeta. Uuri. Teooria oli mul väga selge. Ainus probleem oligi see, et teooriat oli päris raske praktikasse rakendada, sest nad ei tahtnud mulle sugugi vastata.„Lumelinnu surm“ räägib sõpradest lahku kasvamise valusa loo. Pärast sõbrannade ärakolimist püüab 14-aastane Isabel sõprust igati alal hoida, kuid see ei tundu sõbrannadele eriti korda minevat. Nagu ka kiuslikele klassikaaslastele ja pealiskaudsetele õpetajatele. Asja ei tee sugugi paremaks see, et oma lastelt aina saavutusi ootavad vanemad Isabeli pidevalt tema õega võrdlevad. Too on kõike seda, mida Isabel ei ole – Preili Perfektne. Isabel jääb oma mõtete ja tunnetega täiesti üksi. Kellelegi ei lähe see korda, keegi ei hooli … Või siiski? Oma muresid foorumi püsiasukatele usaldades hakkab tüdruk uue pilguga nägema seda, mida ta seni on iseenesestmõistetavaks pidanud. Selgub, et sõprusel on mitu nägu ja et toetust võib leida sealt, kust seda oodatagi ei oska. „Lumelinnu surm“ on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan „Taeva tühjad tribüünid“ pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.