Книги, похожие на «Henning Mankell, Tulemüür»

Eha Veemi esimesest krimiloost „Leskede klubi. Armulauamõrv” (ilmunud 2018) tuntud õed Lilleväljad, kohtunik Berklund, Saima, Rolf ja Emma saavad jaanitule küll ilusti ära peetud, aga järgmisel päeval kallab nagu oavarrest ja loodetud rahulikust õngitsemisest Kortsjärvel ei paista midagi välja tulevat. Selle asemel tuleb asuda lahendama järjekordset mõrvajuhtumit, kus seekord ei piisa Leskede klubi bridžimängus treenitud mõistusest. Vaja on ka head füüsilist vormi.

Kahe lühiromaani põhiteemaks on kultuuriprobleemid, kuid käsitlemist leiavad ka perekonnasuhted ja olme. Kummagi teose väga erinevaid peategelasi vaevavad ligikaudu samad mured, mida autor on mõnikord näidanud humoristliku vaatenurga alt.

Kes on öelnud, et kõigile on antud ühesugused võimalused olla õnnelik? Caroline Donnell lakkas sellesse lõplikult uskumast, kui tema väljavalitu eelistas talle ta nooremat õde. Sellest ajast alates unustas ta isikliku elu ja pühendas end täielikult tööle. Aga kuhu jäid siis tunded? Mis tunded saavad olla sellel, keda kolleegid nimetavad sinisukaks? Kuid sellele vaatamata saabub ometi päev, mil Caroline vapustab kõiki jalustrabava uudisega…

Kas olete Tallinnas taksosse istudes kunagi mõelnud, et mees rooli taga võib olla kõrgema järgu luureagent? „Ruutuemanda sündroomi” lugemise järel ei tundu see enam sugugi võimatu. Eesti päritolu luurajate Leo Tamme ja Thomas Thamericki tegutsemisele kaasa elades saab lugeja osa põnevatest ja vahel koguni verd tarretama panevatest sündmustest, mis leiavad aset mitmel mandril ja mitme luureagentuuri kabinettides – see on tõeline silmaringi avardamise retk. Poolt maailma hõlmava võrgu niite lahti harutades jõutakse välja ka „Estonia” hukkumise võimaliku põhjuseni. Aga Saaremaal upitab suur kollane kuu ikka end laidude ja saarte tagant mere kohale ja paistab, et maailma parim paik on siiski Kuressaare all lahes asuv Laiamadal.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.