Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Tulba-ahv»

Emma naaseb üle hulga aja Dublinisse oma võõraks jäänud ja hiljuti lahkunud isa päranduseasju korda ajama. Seda tehes hakkab tal kujunema pilt isa elust Grace’iga – emaga, keda Emma polnud tundnud. Oma isa mäletab ta vaid kui kohtunikku, kes oli kodus sama karm ja eemalolev kui kohtusaalis. Kohtuniku isiklikke asju läbi vaadates saab Emma oma ema kohta teada fakte, mis teda sügavalt vapustavad.Lugu murdmatust armastusest ning skandaalist, mis sai alguse 1950. aastate Dublinis ja jätkub läbi aastakümnete eri kontinentidel, mille käigus tulevad päevavalgele ammu maha maetud perekonnasaladused – „Kohtuniku naine” tõstatab küsimuse, kas armastus võib tõepoolest olla igavene.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.