Книги, похожие на «Tui Hirv, Minu Reykjavík. Kõik on kaasas»

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.

"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.