Книги, похожие на «Ирса Сигурдардоттир, Tuhk»

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

Rostrogordo on renoveeritud linnus Melillas Põhja-Aafrikas. Sinna asutab rahvusvaheline organisatsioon ISH raadiojaama ja teabekeskuse. Sellel on omapärane sihtmärk – ennistada Aafrikas vana hea inimsöömise komme, et vältida näljaste massilist rännet Euroopasse.Ettevõtmise turvaülemaks satub endine eestlasest politseinik Jaak Kasesoo (pseudonüüm), kes on ka raamatu autor. Põnevik on küll kirjutatud mitu aastat tagasi, ent prohvetlikul viisil on Kasesoo näinud ette nüüdset rahvaste rännet.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Juba mitu aastakümmet on üks ühiskonna kõrgemates kihtides tegutsev võrgustik ära kasutanud noori tüdrukuid. Kõik katsed kurjategijaid tabada on liiva jooksnud. Politsei on moodustanud eriüksuse, et võrgustiku liikmeid tuvastada, ent ometi jõuab vägivald üha uutele tasemetele.Üliõpilane Roksana, kes tahab tegelikult ainult kõige ägedamatel pidudel käia ja õigesse ringkonda kuuluda, elab ohtlikku elu. Nüüd aga on tal kannul hull narkokuningas. Ellujäämiseks peab ta tegema midagi päris pöörast.„Top dogg“ on kolmas raamat Teddyst ja Emeliest, kogemata kokku juhtunud endisest kriminaalist ja advokaadist, ja siin käib mäng elu ja surma peale. Kui keegi soovib äärmuslikke meetodeid kasutades ka Teddy ja Emelie teelt kõrvaldada, peavad nad tegema olulisi valikuid.„Top dogg” on menuromaanide „Vipiruum” ja „STHLM DELETE” järg ja loo viimane osa.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.