Книги, похожие на «Кассандра Клэр, Tuhast linn. Surmav arsenal II»

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.

Lockhart Valley külakest Inglismaal valdab elevus – lõpuks ometi on Kanarbiku mõisa ilmunud peremees. Ta on noor, nägus ja vallaline ning see on kohalikele neidudele kõige tähtsam, sest külla ei ole jäänud enam ühtki vaba meest. Kellele neist saatus naeratab? Kas kaunitar Lilyle, kunstnik Agathale, häbelikule Gerryle või hoopis karmile ja ebasõbralikuna tunduvale Meganile?

Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarja peategelased Claire ja Jamie on pärast Kariibi merel läbi elatud seiklusi ja ookeanil kogetud vintsutusi jõudnud Inglise kolooniatesse Põhja-Ameerikas. Claire’i ja Jamie elus algab uus vaatus, mis viib nad nii orjanduslikul süsteemil põhinevatesse lõunaosariikidesse, kus nad on tunnistajaks orjade meeletule viletsusele ja orjapidajate luksuslikule elustiilile, kui ka metsikutele äärealadele, kus uusasukatel tuleb toime tulla lume, metsloomade, indiaanlaste ja laastavate taudidega.Ka minevik ega tulevik ei kao kusagile. Jamie elus on jätkuvalt olulisel kohal lord Gray ja tema kasulaps, Jamie lihane poeg William. Veelgi olulisemad sündmused toimuvad aga paralleelajas – 20. sajandil, kus tegutsevad Roger ja Brianna. Roger avastab minevikust ehk Jamie ja Claire’i ajastust kohutava saladuse ja tal tuleb otsustada, mis selle teadmisega peale hakata. Käivitub saatuslik sündmuste ahel ja Claire’i ja Jamie loost saab samavõrd ka Brianna ja Rogeri lugu, mille peategelased on igati oma eelkäijate väärilised.

Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]