Книги, похожие на «Eia Uus, Tüdrukune»

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

«Noh, see oli tegelikult väga lihtne,» lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule. «Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.»

"Hiljuti meie seast lahkunud Iisraeli ühe tähelepanuväärseima kirjaniku Amos Ozi viimaseks jäänud romaani „Juudas” tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaiga Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Shmuel Ash, kelle täiskasvanuks sirgumise teekonna keskseks teemaks kujuneb küsimus reetmisetähendusest. Kolides elama vana vaidlushimulise mehe süngesse elamisse, armub noor mees samas majalavasse salapärasesse 40ndates eluaastates naisesse. Ühes sellega hakkab talle aga huvi pakkuma ka naisekadunud isa, mees, keda peeti Iisraeli reeturiks. Amos Oz uurib reetmise tähendust Juuda loosse süüvides. Ta teeb seda mõista soovides, kuristikke ületadas.Joon, mis on omane kogu tema loomingule. Jeruusalemmas sündinud Amoz Oz (1939–2018) õppis ülikoolis filosoofiat ja kirjandusteadust ning töötas hiljem kirjandusprofessorina. Viljaka autorina jõudis ta avaldada 20 ilukirjanduslikku teost, lisaks esseekogumikke. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Oz oli Iisraeli-Palestiina konflikti kahe riigi lahenduse silmapaistev toetaja, keda paljud seetõttu reeturiks nimetasid. Kirjaniku vastas, et kannab seda tiitlit auga. Eesti keeles on ilmunud Kalle Kasemaa tõlkes romaanid „Ära ütle, et öö” (Kupar, 1997), „Sumchi” (Kupar, 2000) ja „Minu Michael” (Tänapäev, 2013)."

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on 20. sajandi silmapaistvamaid prantsuse kirjanikke. Tema romaanid tõid esimest korda prantsuse kirjandusse suulise kõnekeele ja sootuks uue vaatenurga maailmale. “Reis öö lõppu” on 1932. aastal ilmunud Céline’i esikromaan, mis on tänaseni üks tema loomingu loetumaid näiteid. Vaimukas kõnekeelne romaan jutustab peategelase, meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, Aafrikas, Ameerikas ja viimaks ühes prantsuse provintsilinnas. Ühtaegu teravalt ühiskonnakriitiline ja ülimalt stiilne meistriteos, kujutab “Reis öö lõppu” endast läinud sajandi prantsuse kirjanduse üht kõige eredamat saavutust.