Книги, похожие на «Michael Hjorth, Tüdruk, kes ei rääkinud»

Päriselust inspireeritud romaan „Jalgpalluri naine” räägib Eesti jalgpallikoondise 23-aastasest keskkaitsjast, kes on välja võidelnud koha Itaalia klubis ACF Fiorentina, ning tema naisest, kes jätab oma karjääri kodumaal ja sõidab samuti Itaaliasse, et mehele toeks olla. Ühine aasta Firenzes on sisustatud armastuse, Itaalia avastamise, luksusliku elu ja kõrgmoe ning muidugi jalgpalliga.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Erasmus Levine’il on väga harukordne töö. Kui Ühendriikide president on välisreisil, seisab Erasmus temast alati paari meetri kaugusel, käes mapp, mida presidendile ulatada, kui olukord peaks seda nõudma. Mapis on koodid, sidevahendid ja kõik muu vajalik, et president saaks anda käsu tuumarelvade kasutamiseks. Erasmus hindab oma töö vastutusrikkust, on selle üle uhke. Või siis mitte?Erasmuse perekond ja naabrid on kindlad, et tema tööks on üliõpilastele filosoofia õpetamine ning et loengute andmiseks viibib ta vahel nädala-paari kaupa kodust eemal. Või siis mitte?Väikese poisina seletas Erasmus emale, kuidas kirjutada salakirju, ning mõtles välja ka koodi, mida teadsid vaid tema ja ta ema. Ema on ammu seniilsena hooldekodus, järsku võtab aga keegi Erasmusega just seda koodi kasutades ühendust. Kes ja miks?Et vabaneda ohust, mida tuumarelvad inimkonna tulevikule kujutavad, oleks kõige õigem tuumapomme sisaldavad sõjaväebaasid õhku lasta. Või siis mitte?Hoogsalt algava tehnopõneviku iga peatükk pakub rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sekka ka harivaid seiku tuumafüüsika arenguloost.

1982. aastal toimub Lääne-Austraalia kõrvalisel maanteel avarii. Keegi ei saa tõsiselt viga, kuid õnnetuse mõju on tunda aastakümneid. Nicole ja Samantha Cooper mäletavad mõlemad suvepäeva, kui nende ema Tina kaotas auto üle kontrolli – kuid mitte päris ühtmoodi. Pärast Tina surma, peaaegu neli aastakümmet hiljem, on õed sunnitud õnnetuse tagajärgedega tegelema. Aastaid elus sihitult triivinud Nicole on lõpuks leidnud armastuse, kuid ei saa sellele pühenduda. Ja Samantha varjab midagi, mis võib segi lüüa elu, mille ta on enda jaoks suure vaeva loonud.„Kokkupõrked“ on lugu õdedest, kes peavad õppima toime tulema oma ema alkoholisõltuvusega ja isa läbikukkumisega nii abikaasa kui ka lapsevanemana. See on ka lugu põlvkondadevaheliste kokkupõrgete põhjustest ja tagajärgedest ning sellest, miks me teeme haiget just nendele, keda kõige enam kaitsta tahame. Viies lugeja korduvalt olevikust minevikku, paljastab autor armastuse keerukuse ja vastuolud ning tasapisi hakkame mõistma raskete muutuste kulgu. Õed ja nende probleemne ema on ebatäiuslikud, pettumust valmistavad ja kohati vihale ajavad, kuid siiski kaastunnet äratavad. Nad on inimesed, kes püüavad enda tekitatud segadusest hoolimata eluga edasi minna.Imbi Neeme on blogija, lootustandev romaanikirjanik ja kaasahaaravate novellide autor. Tema käsikiri „The Spill“ („Kokkupõrked“) tunnistati 2019. aastal Penguini kirjandusauhinna vääriliseks. Autori vanaisa oli Eesti-Austraalia kunstnik Gunnar Neeme (1918–2005) ja tema isa on Austraalia lavastaja Aarne Neeme. Kirjanik elab koos elukaaslase, laste ja lemmikloomadega Melbourne’is.