Книги, похожие на «Heli Künnapas, Tristan»

Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kahtlused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida. Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust, kuid ta ei oska aimatagi, mis juhtuma hakkab.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Siiri Laidla uus romaan keskendub pereprobleemidele. Meelis ja Hellemai on teineteist leidnud tudengiaastatel Tartus ning rajanud endale toreda kodu, kus kasvavad kaksikutest tütar ja poeg. Pisitülidest alanud võõrandumine viib perekonna lahkuminekuni, kusjuures kooliskäivad lapsed jäävad linna isa juurde, ema aga läheb väiksesse maakooli õpetajaks. Poja traagiline hukkumine jääb vanemaid painama. Ootamatult otsustab kodust lahkuda ka kooliõpingud pooleli jätnud tütar, siirdudes välismaale õnne otsima. Kuid elul on üksildase Hellemai jaoks varuks üllatusi. Ühel kevadpäeval ilmub tema arvutiekraanile ning peagi ka ellu kentsakas vanahärra Nikolai Küüs. Nakatava elurõõmuga suudab mees Hellemai tardumusest lahti raputada. Lisaks äratab ta ellu ka naise kodumaja ümbritseva söötis aia, täites selle lillede ja rohelusega. Kuigi tutvus vanahärraga jääb üürikeseks, saab naine tagasi oma energia ja elutahte. Pöördeliseks sündmuseks kujuneb Hellemai elus tütre naasmine välismaalt ja lapselapse sünd.

Kaanepilt Meelis Krošetskin324 lk«Muinasjutt Troikast» (Сказка о Тройке) on 1968. aastal ilmunud satiiriline ulmeromaan. Kuna ilmumise ajal arvati, et see kritiseerib nõukogude bürokraatiat, valitsust ja teaduskeskkonda, sattus teos tol ajal «mittesoovitatud raamatute» nimekirja.Venemaal kultusteose staatust nautiv «Esmaspäev algab laupäeval» ja selle järg «Muinasjutt Troikast» on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlikud teosed, nende ainsa fantasysarjana on need teravalt satiirilised ja kohati absurdsed. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele erinevad mütoloogilised ja fantastilised tegelased.Romaanist eksisteerib kaks varianti, mis erinevad tegelaste ja mõningate süžeeliinide poolest. Esimest versiooni peetakse romaani «Esmaspäev algab laupäeval» otseseks järjeks. Teise versiooni sündmustik toimub Võlukunsti Instituudi seni avastamata korrusel. Tavaliselt avaldatakse kaks versiooni «Muinasjutust Troika» üheskoos, üks Arkadi ja teine Borissi lemmikuna, nagu oleme ka siin teinud.