Книги, похожие на «Triinu Meres, Täheaeg 9. Joosta oma varju eest»

Ursula K. Le Guini „Teine tuul” on mõeldud lõpetama tema Meremaa sarja, mille valmimine võttis autoril aega kolmekümne aasta ringis. Kui esialgne Meremaa triloogia („Meremaa võlur”, „Atuani hauad” ja „Kaugeim kallas”) on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.„Tehanus” toob Le Guin väga mehelikku võlurite maailma naise vaatepunkti ja igapäevase vägivalla, millega naised peavad toime tulema, „Teine tuul” lõhub kogu senise ettekujutuse Meremaa maailmakorrast ning elu ja surma tasakaalust. See tasakaal lõi kõikuma juba „Kaugeimas kaldas”, kuid sarja peategelane Ged taastas selle oma maagiliste võimete hinnaga. „Teises tuules” ähvardab surmavald lõhkuda müüri elavate ja surnute vahel ning kõigil tuleb põhjalikult järele mõelda, kus on tehtud saatuslik viga.Ursula K. Le Guin on üks maailma vägevatest kirjanikest. Ta on saanud viis Hugo ja viis Nebula auhinda, National Book Awardi ja Kafka kirjanduspreemia.„Teine tuul” ilmub ühes köites „Tehanuga” ja tulekul on veel ka köide, milles on kõik Le Guini Meremaaga seotud lühijutud.

Eelsoodumus armastada. Kolmas raamatrma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka füüsilist vägivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, põgeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes südames igatsust õnne ja armastuse järele.

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.