Книги, похожие на «Liz Fenwick, Tõusuvesi»

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

„Igaüks on peremees ja tedaaustud-hinnatud me kodumaal…“Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.

Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku. Väljakutsed, mida lugu tegelastele esitab, ei oleks tänapäevalgi kergete killast ning kui erinev see Lutsu-aegne Eesti maaelu tänasest ongi. Sohu või metsa eksitakse ikka ja kohalik pätt või ott võib vabalt nüüdki hõlma hakata, oma nõuda ja linnavurlest suvitajat tagas koju kihutada, eriti kui tüdrukud on mängus.

„Elunautijad“ on Neshovi-saaga viies raamat, järg romaanidele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ (eesti keeles kõik 2008) ja „Andestada saab alati“ (2017). Tormod Neshov elab nüüd hooldekodus ja tunneb end seal turvaliselt. Kuid ta on kaitsetu mälestuste ees, mis öösiti tema üle võimust võtavad. Mitte mingi hinna eest ei soovi ta külastada Neshovi, kuigi Torunn on nüüdseks talu üle võtnud ja vana räämas maja on korda saamas. Torunn osaleb üha rohkem Margido matusebüroo tegemistes. Erlend on end ajutiselt töölt vabaks võtnud, et hoida silm peal Klampenborgi villa remondil, ja tema elu oleks puhas nauding, kui Raasukese uued toitumisreeglid seda elu ei segaks.Ragde on kirjutanud järjekordse haarava loo vanadest roostes peresuhetest, mis siiski on sisimas soojad; surmast, mis võib olla järsk ja halastamatu, ja elust, mis peab alati edasi minema. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja sellest, mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks.Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud ka populaarne telesari. Eesti keeles on samalt autorilt ilmunud ka romaanid „Öine soov“ (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks“ (2012).