Книги, похожие на «Mudlum, Tõsine inimene»

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Psühholoogilise trauma üle elanud Nicole’ile näib tulevik rõõmutu ja talle tundub, et elu ei paku enam midagi head. Ta jätab kõik, sõites väikesele troopilisele saarele uut elu alustama. Ta loodab, et sealt ei leia teda keegi. Kuid Antoine, tema hüljatud armastatu, ei ole selline inimene, kes raskuste ees kartma lööb. Nicole’i leidmiseks on ta valmis pahupidi pöörama kogu maailma.

"Sild Tulevikku on sümbol, püüdlus ja kangastus, mis ikka eest kaob."Sild Tulevikku" on mõistujutt inimlikust ahnusest, noorte unistustest, kirest ja pettustest. Võimalik, et ka pettumustest. Kõige kaduvusest.Kolm noort maaklerit näevad oma elu võimalust petta tööandjat ja linnavalitsust; panna käpp peale näiliselt tühisele objektile, ent strateegiliselt tähtsa taristu juures, et see kunagi rahaks teha, kui kinnisvara silla ümber hinda läheb. Sestap teevad nad omavahelise salapakti, et jagada üks päev tulu.Peab vaid ootama, mil omavalitsus linnaosa arendusega alustab. Ent elu on pidevas muutuses ja nimesed muutuvad koos oma ihadega, nooruse unistused tuhmuvad… Kui kunagi ühendas neid ahnus, siis nüüd viib see neid lahku. Lõpuks hääbub viimnegi säde lootusele, ent enam ei saa tagasi pöörata, sest tee nõnda kaugele on olnud selleks liiga pikk, et kõigest loobuda. Oma plaanid prügikasti visata.Sild Tulevikku võiks olla Eestis või kuskil mujal, sest inimesed on kõikjal sarnased. Vähemalt oma himude poolest." Arvi Tapver