Книги, похожие на «Mudlum, Tõsine inimene»

Keskkooliõpilased lähevad klassiekskursioonile väikesele saarele. Ühe teismelise jaoks jääb see retk aga viimaseks. Tapetu surma uurides põrkavad Vistrik ja Rita kokku erinevate sotsiaalsete pahedega, mis end korraliku pereelu fassaadi taha peidavad.

Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi.Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal.Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad.Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud.Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab?Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.