Книги, похожие на «Йенс Лапидус, Top Dogg»

Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid.

Patrik Hedströmil ja tema kolleegidel Tanumshedepolitseijaoskonnast on olnud rahulik talv, ent kevade tulles hakkab asjujuhtuma. Jaoskonda saabub uus kolleeg Hanna Kruse, asulas hakatakse filmimakõmulist tõsielusarja „Fucking Tanum” ja taas kord leiab Fjällbackas asetvägivaldne surm. See, mis esialgu paistab tavalise autoavariina, osutubmõrvaks. Kui Patrik avastab seosed sarnaste juhtumitega üle kogu Rootsis,mõistab ta, et kurjategija südametunnistusel on tõenäoliselt rohkemgielusid. Veidi hiljem leitakse üks tõsielusarjas osaleja tapetunaprügikastist. Kas see jõhker mõrv on seotud nende tagaotsitavasarimõrvariga? „Murelind” on põnev, kaasahaarav ja põletavalt aktuaalnekrimiromaan, milles Patrik Hedström peab seisma silmitsi oma elu suurimaväljakutsega ja töötama paralleelselt kahe mõrvajuhtumiga, samal ajal kuitohutu kiirusega lähenevad tema ja Erica pulmad. CAMILLA LÄCKBERG (sünd 1974)on Rootsi menukaim naissoost krimikirjanik. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui30 keelde ja müüdud 55 riigis üle 15 miljoni eksemplari. „Murelind“ ontema neljas raamat eesti keeles

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.