Книги, похожие на «August Kitzberg, Tõõtsid»

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

See on autori esimene novellikogumik, milles on 10 erinevat lugu. Kõik lood on elulistel ja mehe ning naise vahelist suhtlust lahkavad. Autori kirjastiil on huvitav ja detailne, mis loob lugejale kergelt tervikliku pildi toimuvast. Enamus lugudest on kurva lõpuga, lahates tihti ühepoolse armastuse või paari lahkumineku tagamaid. Raamat ei ole soovituslik alla 16-aastastele noortele ja lastele.

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse. Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele … Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab taas tunnistust Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.