Книги, похожие на «Оскар Лутс, Tootsi pulm. Äripäev»

Veetlev tubakapoe perenaine Flavia on ammu ja lootusetult armunud oma alalisse klienti, kes aga on tema vastu täiesti ükskõikne. Meeleheitest läheb Flavia mehele, kuid mitte eriti kauaks. Mehe reetmine ja lahutus viivad ta täielikku depressiooni. Siinkohal viib saatus ta kokku lõbusa Diegoga, kes, märgates kurbust kaunitari silmades, teeb talle ettepaneku õppida mambot tantsima – sest selle tantsu rütm ei sobi kokku kurbusega.

Star D’Aplièse seisab oma elus ristteel, kui ootamatult sureb tema armastatud isa – saladuslik miljardär, keda tema kuus lapsendatud tütart kutsuvad Pa Saltiks. Mees on jätnud igaühele neist vihje nende tegeliku päritolu kohta, aga Star – õdedest kõige mõistatuslikum – kardab katkestada talle senini turvatunnet pakkunud lähedast suhet õde CeCega. Meeleheitesse sattununa otsustab ta siiski hakata uurima esimest talle jäetud vihjet, mis viib ta ühte Londoni antikvariaati, ning tema ees avaneb täiesti uus maailm.Sada aastat varem annab isepäine ja sõltumatu Flora MacNichol endale tõotuse, et ei abiellu kunagi. Ta on õnnelik ja tunneb end turvaliselt oma Lake Districti kodus, mille läheduses elab ka tema suur eeskuju Beatrix Potter, kuid siis viivad salasepitsused ta Londonisse, kõrgseltskonnas palju kõneainet pakkunud naise Alice Keppeli koju. Florat lõhestab kirglik armastus ja kohustused oma perekonna ees, aga ta tunneb, et on vaid ettur suures mängus – mille reegleid teavad kõik peale tema –, kuni kohtumine saladusliku härrasmehega annab vastused, mida Flora on otsinud kogu elu.„Varjuõde” on kolmas osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast.

Evelynil on vaja maksku mis maksab üles leida Sandra Lamberti nimeline tütarlaps. Selleks sõidab ta ühele Kariibi mere troopilisele saarele, kus satub vastamisi Sandra venna, jõulise ja kõikvõimsa magnaadi Louis Lambertiga. Mehe veetlusele pole võimalik vastu panna ning Evelyn muutub paratamatult tema vangiks. Ja seda rohkemgi kui vaid ühel viisil.

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme