Книги, похожие на «Toomas Leito, Tagasivaated»

Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus Arnold Greenil spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust.

Haarav dokumentaaljutustus Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist, kelle mängudele elas kahe aastakümne jooksul tribüünidel kaasa umbes kaheksa miljonit inimest. Raamat toetub Mart Poomi päevikule, lugeja ees avaneb noore sportlase sisemaailm, kõhklused ja unistused.Hoolimata takistustest – perekonna vastuseis ja ühiskonna võõristus venestunud jalgpalli vastu – jäi Poom kindlaks valitud teele ja jõudis tippu, mängides 14 aastat vuti sünnimaal Inglismaal. Ta oli tuntuim eestlane Ühendkuningriigis, kes rõhutas oma päritolu ja rääkis brittidele okupatsioonist, küüditamistest ning iseseisvuse taastamisest.Mart Poom kirjeldab värvikalt profijalgpalluri igapäevaelu Inglismaal ja iseloomustab oma meeskonnakaaslasi. Ta selgitab, et ka ilma erilise andeta on võimalik jõuda kaugele, aga selleks on vaja treenida, treenida, treenida … Poom kirjutab oma perekonnast, rahast ja tõekspidamistest.Raamat küpses kaua. Esimesed intervjuud tegi kaasautor Indrek Schwede 1990. aastate lõpus. Raamatus räägivad lähedased, sõbrad, kaaspallurid ja treenerid.Londoni Arsenali legendaarne peatreener Arsene Wenger võtab kokku paljude inimeste arvamuse: "Kui küsida ükskõik milliselt jalgpalliinimeselt, kes on töötanud koos Poomyga, räägivad nad teile sama juttu – maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg